2341 AD: a journey from the future is an audio-visual poem that imagines the year 2341. People have vanished. What is left there? What is the world like after humanity, without us people? What would a venue be like if only echoes remain of a prior civilisation? Would it feel lonely? Would it feel relieved? Would it feel anything? Would it be a post-apocalyptic and abandoned chaos? Or could it be a peaceful place where traces and echoes can tell a story?
With sound artist Renzo Van Steenbergen and video artist Emer Värk, and help by visual artist Arno Scheper and dramaturge Mart Kangro. Premiere at Kanuti Gildi Saal, Tallinn, January, 2016. The next setting took place at Mad House, Helsinki, February, 2016.

”Mõne aja möödudes mõistan, et see pole selline etendus, kus peab sirge seljaga istuma ja kramplikult lava jälgima justkui oodates, et midagi juhtuma hakkab. Rändavad valguskiired ja kokkumiksitud helid ongi see, mis toimub. Sulen silmad ja lasen meeltel toimuvat tajuda. Lavastus ongi pigem tunnetuslik, seda peab kogema ja mitte sõnadega lahti seletama.”

Katariina Rebane, Eesti Päevaleht, 28.1.2016

”Selles maailmas oled sa üksi. Kuidas sa ka tahaksid inimlikku kontakti, seda ei ole. Sa oled eraldatud, lahti harutatud sotsiaalse maailma niitidest ning sinuga on vaid samamoodi kõigest eraldatud hääled ja visuaalid koos hüljatud mateerialatakatega, mis tunduvad samuti äärmiselt üksi. Ebamugavustunne süveneb. Igatsus inimliku kontakti järele suureneb, minutid mööduvad järjest aeglasemalt. Kuid kontakti ei teki, ei saagi tekkida…”

Kaia Bellman, Kultuur.info blogi, 2.2.2016

Photo: Emer Värk